Vabad päevad

Eile oli mul üle 5 päeva esimene vaba päev. Hommikul läksin basseini äärde päikest püüdma, aga paaril viimasel päeval on mingil põhjusel päris pilvine olnud, mistõttu sealt tunni pärast tulekut tegin. Kella 14 paiku kutsus Andrew mind endaga autoga sõitma, tal oli paar asja vaja ajada (mõned arved maksta). Haarasin Kätlini kaasa ja läksime ringile, kodus niikuinii targemat miskit teha polnud.

Alustasime Walmartist, kus tema oma üüriraha tšekiks või mingiks asjaks tegi, minul oli see aga hea võimalus mune osta, mis mul kohe-kohe kapist otsa saama hakkasidki. Käisime maksime ta üüri ära, aga selleks ajaks, kui pidime teise kohta minema, pidi Kätu juba tööle minema. Sõitsime kodust läbi, Kätu võttis tööasjad ja viskasime ta tööle. Edasi sõitsime Andrewga ta televiisori renti maksma. Ta rendib seda, kuna välja ostes pidavat asi maksma umbes 2000 dollarit.

Kui Andrew kuulis, et ma ei ole kunagi Jack In The Boxis käinud (kiirtoidukett), viis ta mu sinna ja ostsime Oreo jäätisekokteili. Aiaiai, see oli hea :)

Edasi põrutasime Diamond Headi juurde vaateplatvormile, täpselt samasse kohta, kuhu korra jooksin ka, surfareid vaatama. Neil oli nii metsikult palju seal ookeanis, et vahepeal kui laineid püüdsid, sõitsid praktiliselt üksteisest isegi üle. Aga vaade ise oli ikka võimas.

Sealt sõitsime edasi Kahala Roadile, kus on vist Oahu ilusaimad, suurimad ja kalleimad majad. Tegin nalja, et peaksin sinna iga õhtu sörgile minema, et lõpuks endale sealt rikas abikaasa leida ja sinna kolida. Nali naljaks, aga seal elada ei oleks teps mitte halb. Kuna ma ei olnud kunagi Kahala Mallis käinud, läksime edasi sinna. Külastasime Apple'i poodi, kuna me ei olnud kumbki veel iPhone 4 katsunud. Mängisime sellega seal umbes 15 minutit, helistasime üksteisele ja proovisime FaceTime'i, ehk tegime videokõnet. See aparaat on täiesti klass omaette. Raske oli lahkuda poest ilma iPhone'ita taskus, hihi :)

Tagasi Waikikile jõudsime peale kella 18. Viisime ta auto ära ja läksime randa. Veel üks asi, mida ma proovinud ei olnud: käisime Yoghurtlandis frozen yoghurtit söömas. Ostsin Cookies & Creami ja Swiss Chocolate maitselised. Ka jube hea ost :) Sõime neid rannas. Jalutasime veel veidi ringi mööda randa ja koju jõudsin lõpuks peale kella 21. Kuna teised neiud olid ranna juures istumas, läksin natukeseks nendega aega veetma, aga peagi suundusin tagasi koju.

Ülevaade ka tänasest siis. Natuke enne 12 läksime Alice'i, Laura ja Andrewga North Shore'ile. Mingil põhjusel, nagu eelminegi kord, kui käisin North Shore'il, sadas jälle. Sõit sinna oli vihmane, meil ees ei olnud hullu, kuna tuul ajas piisad minema, aga taga oli Alice'il ja Laural päris korralik dušš. Sinna jõudes otsisime oma 30 minutit parkimiskohta, kuna kõik kohad olid autosid täis. Viimaks leidsime ka.

Käisin elus esimest korda snorgeldamas, kalad olid nii lahedad ja veealune nii ilus. Vesi on seal hirmus selge ka. Natuke snorgeldanud, tegin ka teist asja elus esimest korda: cliff jumpingut. Ronisime Andrewga esialgu madalamale osale ja hüppasime alla, oli päris lahe. Aga siis mõtlesin, et ei saa sealt enne lahkuda, kui olen ka õigest kohast hüpanud. Ja hüppasin. Bikiinide ülemine osa kadus korraks kurgu alla, aga muidu oli maru lahe! Kahju, et Laura ja Alice ei tahtnud proovida. Ja kõrvarõnga kaotasin ka sinna merepõhja ära, aga pole hullu, saab uue muretseda.

Peale hüppamist päevitasime veidi, mida on mu punetavast näost ja käsivartest näha, aga ei midagi enneolematut. Tagasi Waikikile suundudes tegime peatuse McDonaldsis, proovisin siinset Big Maci.. ja see on tõsi, siinne Big Mac on kehvem kui meie oma :)

Igal juhul, mu 2 vaba päeva möödusid põnevalt (kuigi mulle helistati täna kell 18.30, et kas saan kohe tööle minna. Täna ei saa). Ootan juba, mis järgmisel kahel vabal päeval tegevuskavasse satub!

Gangstalicious Alice (ma ei saanud seda pilti siia lisamata jätta)

Andrew

Mu esimene hüpe madalamalt

Ülevaade möödunud töönädalast

Korralik töönädal on nüüd möödunud. Töötasin kolmapäevast pühapäevani ja sel nädalal tegin juba kõike iseseisvalt. Tööl on maru vahva ja põnev, mulle meeldib jubedalt. Minu vahetused algavad kella 17 paiku ja lõpevad kella 23 ja kesköö vahel.

Sel reedel oli kõige hullem päev üldse, kuna inimesed sadasid kõik ühel hetkel sisse ja oli ikka korralik hullumaja nii köögis kui ka restorani eesosas. Eile oli väga rahulik, kuid tänagi oli mõni hetk, kus tuli korralikku jooksmist teha. Mu päeva viimane laudkond koosnes 12 jaapanlasest. See oli vist suurim laud, mida näinud ja teenindanud olen. Õnneks oli nende arve väga korralik, mistõttu lasin Andrew'l nende arvele lisada 15% graduity, ehk tänu sellele kasseerisin sisse 28 dollarit. Jaapanlased (ja üldse välismaalased) on tipiga väga kitsid, mistõttu oli see tark samm.. minu vaatepunktist :)

Tööd on kusjuures väga hea tunne teha, kuna kui tööl ei ole, ei oska oma ajaga suurt midagi peale hakata. Miinus on see, et sel ajal, kui tööl olen, teevad mu kaaselanikud mõnusaid koosviibimisi, millest kuidagi osa võtta ei saa, kuid tahaks. Aga eks töö nõua ka veidi ohvreid. Mingi aeg saan ikka nendega auru välja lasta :)

Teisipäeval lähen võib-olla Andrewga North Shore'ile, homme aga vist löön niisama aega surnuks ja päevitan. Korralik puhkepäev kulub marjaks ära.

Minu jaanipäev

Minu jaanipäev möödus.. tööl. Eile kutsuti mind varem tööle, kella 12ks, kuna ei olnud kedagi, kes kella 15ni töötada saaks. Kõigil olid teised tööd, kuhu vaja minna. Läksin siis kell 12 tööle ja lahti sain 23.30. Seega oli mul eile peaaegu 12-tunnine tööpäev. Väga karm. Peale 7 tundi oli mul massiivne peavalu juba konstantsest tõmblemisest, aga aeg möödus siiski nii kiiresti, et see oli täiesti kannatatav.

Eile õhtupoole tehti mulle tööl ka oma kasutaja, et nüüd saan enda kasutaja alt asju süsteemi panna ja müüa. See tähendabki, et nüüd teenindan iseseisvalt laudu ja teenin kõik tipid endale. Ja tipid on üsna kenad summad, eile oli lust töölt ära minna.

Peale tööd läksin Krissu ja Ulli poolt läbi, kuna suurem osa meie korterirahvast tegi pisukest jaanipidu seal. Mitmed eestlased olid Makapuu rannas, aga meie korter ja paljud teised jäid siiski Waikikile, kuna oleme kõik jube tõsised tööinimesed. Igaljuhul, meie pidused korterikaaslased suundusid edasi diskole ja mina sain Johannaga kokku. Õhtu lõppes minu ja tema jaoks McDonaldsis (väga halb, ma tean), kujutan ette kui imelik ma oma tööriietuses peale keskööd Waikiki vahel välja nägin...

Igal juhul, kõik on maru, tööl on vahva ja elu on mõnus! Mida veel tahta? Ahjaa.. iPhone tuli täna välja.. seda tahaks küll :)

Progress uue tööga

Viimasel paaril päeval ei ole ma jõudnud blogi uuendada. Olen kolmapäevast saati iga õhtu IHOP-is tööl olnud. Esimene treeningupäev möödus huvitavalt, kuna pidin kõike algusest peale omandama hakkama ja ausalt.. õppida ei ole vähe seal.

Esialgu õpetas Andrew, kes mind treenib, mulle peamiseid asju. Kõige raskem (minu jaoks) on kogu menüü meelde jätmine, kuna seal on miljon erinevat combot ja variatsiooni. Omlettidega tulevad kaasa pannkoogid ja kindlad kastmed ja õhtusöökidega omad kindlad asjad. On mida õppida. Täna enne tööleminekut õppisin paar tunnikest seda ja suuremas osas sain ta vist selgeks ka. Loomulikult vaatan menüüst ikka palju järele ka.. parem karta kui kahetseda.

Täna, neljanda treeningupäeva lõpuks, teenindasin juba iseseisvalt laudasid. Nii vahva on! Tööpäevad on umbes 8-tunnised. Täna venis veidi pikemaks, kuna kui IHOP suletakse tavaliselt kell 22, siis täna võeti sel kellaajal veel viimane tellimus. Seega venis ka koristamine ja kõik pikemaks, koju sain alles peale keskööd. Aga Andrew andis mulle tavaliselt suurema osa oma tipist, kuna täna oli üsna kiire ja produktiivne päev tööl. Tegelikult ei peaks ta andma mulle üldse tippi, aga ta annab enamasti treenitavatele tippi, kui nendega rahul on. Ta testis ka mind menüü osas ja suutsin kõigele ilusti vastata. Hurraa! Lõppes tööpäev sellega, et Andrew ütles, et homme ta mind enam ei õpeta, aga kui mul on küsimusi, aitab mind. Ja kõik tipp, mis mulle jäetakse homme, saan 100% endale. Loodan, et homme tuleb samasugune tööpäev nagu täna sel juhul!

Igal juhul, uus töö on ülilahe! Aeg möödub nagu lennates ja kogu aeg on tegevust. Ilmselt hakkan järgmisest nädalast iseseisvalt tööle, mis on eriti lahe. Ma ei oska isegi seletada, kui hea meel mul selle töö üle on. Kõik on super :)

Uus töö! Tõeline töö!

Ilma pikema jututa, käisin eile kandideerimas IHOP-i restorani (pannkoogi kohvikusse), täna käisin pabereid täitmas ja homsest alustan seal treeninguga. Hurraa!!

1 kuu on möödunud - vahekokkuvõte

Tänase seisuga olen olnud Hawaiil täpselt kuu aega. On paras aeg märkida, mida olen näinud-õppinud-teinud, aga ka asjad, millest pisut puudust tunnen.

Peamised erinevused Eestiga on ilmselgelt siinsed inimesed. Ma ei suuda vist ära imestada, kui avatud ja toredad nad siin on. Konkreetselt, isegi jooksmas käies viskavad sisuliselt võõrad inimesed käppa ja tervitavad. Lisaks sellele, ilm on iga päev kuum, päike kõrvetab vahetpidamata ning vesi on taevasinine. Loodus on ka võimas!

Miinused? Olgugi, et inimesed on toredad, vastutulelikud ja vahvad, on nad ikka väga full of shit. Mitte kellelegi ei saa loota (õnneks teadsin seda algusest) ja mitte kedagi ei tohi lõpuni uskuda. Ja ajataju on neil pehmelt öeldes puudulik.

Veel halba, aga seda puhtalt minu seisukohast võttes: poodides on liiga palju jama müügil. Ebatervislikku toitu on umbes 40x rohkem, kui tervislikku ja oma hinna tõttu leiab alati tee tarbijate kõhtu. Ja hinnad on ka kõvasti kallimad kui mandril. Ilmselge, miks suur osa siinsetest naistest on 130-kilosed ja sõidavad elektrikäruga ringi.

Sellele vaatamata, miinused ei suuda mitte kuidagi üle kaaluda seda rõõmu ja õnne, et Hawaiil olen. 5 aastat unistamist ja kõik saab võimalikuks :)

Millest puudust tunnen? Mustast ökoleivast ja Vene juustust. Ema brokkolisupist ja ahjusoojast mustast vormileivast (paksu võikihiga). Oma voodist ja oma köögiahjust. Perekonnast ja koertest. Aga siiski, see kõik ei häiri mind, kuna on parandatav, kui Eestisse tagasi jõuan. Ilmselt kõigest heast ja armsast eemaloleku vältel saad aru, mis on tõeliselt hea ja asendamatu.

Kuna USA on spinatimaa, olen siin massiliselt spinatit õppinud tarbima, kuna kui Eestist saab osta külmutatud massi ainult, saab siit reaalselt värskeid spinatilehti. Ja brokkolit läheb sama palju. Pähklivõi vaimustus/taasavastamine jäi õnneks esimestesse nädalatesse ja on veidi unustusse vajunud. Mandlite tarbimine on jäänud enam-vähem Eestis oleku tasemele.. või siis veidi suurenenud :)

Täna, kuu aega peale saabumist, tegin ka töölepingu Cheeseburgeriga. Käisin pealelõunat ka teises söögikohas ja nad kutsusid mu hommikul kella 10ks pabereid vormistama. Ei taha oma emotsioone lakke ajada, aga paistab, nagu võtaksidki nad mu sinna tööle. Eks homme paista, mis siis toimub. Ehk saangi võla probleemideta tagasi makstud ja lisaks endale eluks nii väga vajaliku iPhone'i soetada? :)

Ülevaade paarist eelnevast päevast

Ausalt öeldes on viimased 3 päeva möödunud eriti rahulikult. Oleme niisama kodus olnud ja vedelenud ja päevitanud ja praktiliselt mitte midagi kasulikku teinud. Eile käisime õhtul tööl. Müük oli väga kehv, ilmselt, kuna siin toimub hetkel mingi festival ja restoran oli pooltäis. Igal juhul, head tunnet see endaga ei jätnud. Lisaks sellele jäime Alice'iga tööle tunni hiljaks, kuna tänu festivalile, mis Kalakaua tänava kinni pani, istusime lihtsalt 30 minutit autoga ummikus (käisime Sam's Clubis süüa ostmas) ja lõpuks otsustasime kõndida tänava algusest täiesti lõppu ning see nõudis meilt teise osa tunnist.

Täna kõndisin Kätliniga Walmarti. Sai veidi keha liigutada. Kätlin läks tööle, ma suundusin peale Walmarti edasi teise poodi, kust ostsin külmkappi head päeva ootama 2 pisikest Häagen-Dazsi jäätist (tumeda šokolaadi ja šokolaadi-pähklivõi jäätised). Järgmine nädal proovin järgi, juba karp üksi näeb isuäratav välja.

Kõndinud tagasi koju, sõin lõunat ja puhkasin niisama. Vaatasin Food Channelit ka. Imelik, et ameeriklastel eraldi selline kanal on. Aga muu hulgas ka seda arvestades on üsna selge, miks 2/3 ameeriklastest ülekaalulised või rasvunud on. Panin televiisori kinni ja läksin jooksma. Hea motivaator.

Igal juhul, ilm on meil ülikuum ja päikeseline vastupidiselt Eestis valitsevale vihmasele ilmale. Siiski, ühest eestipärasest vihmapäevast ei ütleks ära.

Päike sulatab meestel püksid jalast. Meie koduakna vaade.

Kätlini sünnipäev! Juhhei!

Eile tegin õhtuse vahetuse tööl, 17-21. Läbimüük oli võrdlemisi kehv, mistõttu sain vaid tunnipalka. Aga inimestega sain palju suhelda ja üldiselt oli vahva siiski. Ja sain jälle veidi toiduraha juurde. Loodan väga üht tõsist ja püsivat töökohta veel saada, et saaksin tõsiselt mõelda onule võla tagasi maksmisest, mida ta mulle võimaldas, et Hawaiil esimestel nädalatel ellu jääda. Kui ka ei saa mingil põhjusel teist tööd, pean lihtsalt toidu arvelt kokku hoidma ja oma praeguse sissetulekuga selle raha kokku kraapima. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eksju?

Õhtul, kui töö lõpetasin, kõndisin mööda Kalakaua tänavat koju, kui äkki kõndisid mulle Alice ja Kairi vastu. Nad tegid parajasti flyerite jagamistööd ja vaesekestel oli kõht nii tühi, et palusid mul Taco Bellist läbi käia ja neile paar burritot tuua. Lippasin sealt kiiresti läbi, viisin näljastele söögipoolist ja läksin ise ka koju sööma mune, mida enne tööd keetsin juba teades, kui tühi mu kõht töölt tulles on. Kodu uksest sisse astudes oli meil üllatusena külas 8 eesti neidu, koos meiega kokku 14. 3 neist olid äsja saabunud Hawaiile ja ööbisid meie juures ning ülejäänud 5 tulid Kätlini sünnipäeva tähistama. Perekond too-fat-to-be-true valmistas Kätlinile sünnipäevaks koogi, mille üle oli tal eriti hea meel. Kommentaarina ütles ta, et see oli eestipärane kook ameerika maitsega. Ei saa vist paremini kirjeldada :)

Kesköö paiku läksime Zanzabari sünnipäeva tähistama, ent minule isiklikult ei jäänud pidu pikaks. Sel korral oli sealne atmosfäär grammi võrra vastuvõtmatum kui varem. Näitena, üks meesterahvas lihtsalt tuli mulle selja taha, pani käed mu taljele, kleepis end mu külge nagu oleksin mingi kollane kleepuv kärbsepaber ja küsis lootusrikkalt: "Wanna dance?". Vaatasin talle otsa, ütlesin: "No, thanks," ja liikusin eemale. Ja nii see lähenemine siin käib. Ei ole just eriti härrasmehelik, eksju. Mehe ilme oli veidi nutune ja löödud, aga selline asi ei ole väga atraktiivne. Kuna ma ei olnud eile suur peoline ja kuna Zanzabari klientuur eile oli veidi kehv, tulingi umbes 30 minuti pärast koju. Koduski oli tegemist, koristasin peojärgset kaost, panin nõudepesumasina ja kuivati tööle ja maandusin voodisse.

Täna läksime lõunal randa päevitama, tegime oma päevitust veidi intensiivsemaks ja nüüd puhkame niisama. Ilmselt on täna see päev, mil oma taani keele oskusi lihvin. Tänagi pakume öömaja eile meil ööbinud neidudele. Seltsis segasem :)

Palju õnne sünnipäevaks, Kätlinikene! :)

Palju õnne ka mu armsale vennale, kes täna lõpetab ülikooli! Well done! :)

4-tunnine tööpäev

Nõndaks, täna tegin siis tööd kell 11-15. Ausalt öeldes, see töö ei olnudki nii hirmus teisel päeval enam. Eile, kui seda esmakordselt proovisin, olid ikka esimesed pildid väriseva käega ja jutt nagu hambutul. Täna aga suutsin enam kui 200 dollari eest pilte maha müüa, ent täna ei saanud veel tasu läbimüügi pealt vaid tunnipalka. Lähen uuesti kolmapäeval kell 17-22. Siis peaksin kõigi eelduste järgi saama palka läbimüügi järgi.

Peale tööd läksin toidupoodi, kuna söögipoolist enam kapis ei jätkunud (ma olin ju just sularahas oma tänase palga kätte saanud, oli, mille eest minna). Ostsin taas mõne päeva varud ja kõndisin koju tagasi. Tee poodi on üsna pikk, aga kui üksi minna, aitab iPod alati tee lühemaks mõelda.

Peale poodi jooksin minu jaoks traditsioonilist teedpidi Ala Wai kanali ääres pisut üle 30 minuti. Nokitsesin veidi kõhulihastega ka ja peale seda pistsin kana ahju, mille juurde tegin hunniku salatit. Maitsev õhtusöök tuli. Varsti juba jälle tuttu, homme saab tõenäoliselt veidi kauem magada ka :)

Sain töö!

Nii, pisut siis eilsest peokesest. Õhtu oli supervahva! Olime väljas kella 4ni, kui Level 4 kinni pandi. Lasime tantsu ja nautisime muusikat. Inimesi oli päris palju. Jõudnud koju, mõtlesime, et läeme McDonaldsisse, kuna maod urisesid juba päris kurjalt. Võtsin salatikese sealt, hea värskendav hommikusöök. Olgugi, et umbes 5 paiku tagasi koju jõudsime, jõudsime magama alles 06.30. Ja tudusime umbes 11ni.

Kella 13 paiku läksid neiud randa, ma jäin koju, kuna pidin 16.30ks minema Cheeseburgerisse üht töökohta uurima. Töö kujutab endast seda, et pean tegema söögikoha klientidest pildi (kui nad nõus on) ja siis saavad nad tasuta oma pildiga postkaardi. Igast lauast tehakse 2 pilti. Asja trikk on see, et pärast, kui selle viin neile, pakun neile, et saavad osta ka suurema pildi endast. Kui ostavad ühe, on see 15 dollarit, kui kaks, siis 20 dollarit. Aga peamine on see, et kui suudan müüa rohkem, saan rohkem raha ka. Muidu on tunnipalk ka fikseeritud. Ma ei ole just üliõnnelik selle üle, et pean ise minema laua juurde pakkuma, et pilti teha aga ma kannatan selle ära. Siiski, töö on töö ja sissetulekut on vaja! Vahva on see, et neil on veel vaja inimesi tööle, seega suure tõenäosusega saavad teisedki neiud selle töö peale homme-ülehomme. Ise alustan homme kell 11. Täna teenisin kahe tunnikesega 15 dollarit - sain söögirahakest, hurraa! Suutsin muide ühe pildi maha müüa.. täna olevat kehvem päev ka. Loodan, et nii oligi.

Peale Cheeseburgerist tulekut vahetasin riided ja võtsin ette jooksuretke Diamond Headi juurde ja tagasi. Jooksin kokku 1 tunni ja 10 minutit, läbisin umbes 9 kilomeetrit selle ajaga. Lõpp oli päris karm, aga jätkasin jooksmist, kuna kui oleksin kõndima hakanud, oleks see olnud puhtalt laiskusest. Jalakesed on veidi läbi küll. Aga jooks oli eriti mõnus ja vaade sealt oli võimas. Peab uuesti minema! Sätin nüüd vaikselt tuttu, et homme rõõmsalt inimesi pildistama minna. Juhhei!

Neiud (ilma Kätlinita)

Tegime traditsioonilist jaapanlaste pilti

Marsruut Diamond Headi juurde ja tagasi

Jooksupäev

Viimased paar päeva on möödunud nagu ikka: otsime tööd ja veedame aega rannas. Siin on iga päev keskmiselt 29-30 kraadi sooja ja päikese käes on ikka päris kuum. Ma tean, et õige eestlasena peaksin olema õnnelik sellise paradiisiilma üle, aga siinne päike on ikka ülemõistuse intensiivne ja palav! Aga ärge mind valesti tõlgendage, ma ei vahetaks seda ilma millegi vastu :)

Täna läksime hommikupoole randa päikest püüdma. Tulime Lauraga peale kella 13 ära, kuna isegi kui käisime ujumas, oli palavus päris talumatu. Nagu oleks konstantselt duši alt tulnud. Tegelikult peamine põhjus, miks koju tulin, oli see, et kõht oli maru tühi ja salat läks nagu naksti kõhtu.

Pärastlõunal helistas meile eesti neiu Sanne, kes oli mu numbri külapealt saanud ja soovis kohvreid siin õhtuni hoiustada. Olgugi, et telefonis oli juttu mõnest inimesest, võite mu üllatust ette kujutada, kui alla minnes avastasin, et ukse taga ootab kohvritega 10 eestlast. Meil ei ole absoluutselt midagi eestlaste aitamise vastu, vastupidi, tuleme vastu, kuidas saame. Järgmiselgi nädalal võõrustame mitmeid rändajaid. Lihtsalt, arusaamatuste vältimiseks, kõik, kellel plaan Hawaiile sõita ja meie poolt läbi hüpata, olge kallid, rääkige kõik detailid enne selgeks, et teid oodata oskaksime ja arvestada saaksime :)

Leppisin Aidi ja Annikaga (tegelikult Mariaga ka, aga ta jäi koju tsillima niisama), et läheme jooksma. Kell 17.30 startisime meie maja juurest ja läksime päris kenakesele ringile. Kokku jooksime 51 minutit ja läbisime umbes 5,8 kilomeetrit. Ala Wai peale tagasi tulles otsustasime siiski kõndida koju, et pisike cool down teha. Pärast oli mõnus olla küll! Võiks hommegi ringikese teha.

Nüüd aga sätime end kenaks ja läheme Level 4 peole. Perekond too-fat-to-be-true (Aidi, Annika ja Maria.. nad ise ristisid end nõnda, muide) pidi ka meiega liituma, ent neil tuli vahele reisike teise saare otsa, seega liituvad meiega teine kord. Mis siis muud kui võõp silmadele ja läige musile ja minek :)

Meie tänane jooksuringike

North shore

Kui üleeile käisime Hawaii idaosas, siis eile külastasime kurikuulsat North Shore'i. See võttis ka ikka lihtsalt sõnatuks! Mäed ja loodus on lihtsalt paranormaalselt ilusad! Ilmaga meil eriti ei vedanud, pisut sadas, kuid täpselt nagu tellitud, need 1,5 tundi, mille rannas veetsime, paistis pilve tagant ka päike ja saime oma reisi põhjaossa südamest nautida. Sinna sõites nägime, kus asub Polynesian Cultural Center, seal toimub igasugu põnevaid tantsushowsid näiteks. Seda peaks kindlasti külastama. Tagasitulles sõitsime mööda hiiglaslikest ja lõpututest ananassipõldudest ja banaani ning papaya istandustest. Arvad, et oled juba mõndagi näinud, aga ikkagi iga kord ringi sõites vaimustus aina suureneb!

Põhjast taas Waikikisse jõudes läksin taaskord tööd otsima. Ei olnud kuigi produktiivne käik. Õhtul läksime kallite eestimaalaste juurde soolaleivale. Kusjuures, nemad üürisid oma korteri selle sama maakleri käest, kelle meie pika ninaga jätsime, kui korterit otsisime. Irooniline. Väga vahva oli, rääkisime juttu, sõime küpsist ja jõime limpsi. Mina tulin meie kahe uue neiuga (edaspidi Laura ja Kätlin) varem ära, kuna olime kõik parajad kapsad pikast päevast. Ahjaa, eile ööbis meie juures veel 2 eesti tüdrukut, Sigrid ja Regina, kellelel ei õnnestunud eile korterit leida. Nemad liitusid ka meiega koduteel. Seega magasime eile oma korteris 8kesi, aga mitte keegi ei kurtnud. Täna liitus nendega kolmas eesti neiu, Kaidi, kellega koos läksid tänaseks ööks hotelli. Nad võinuks ka 9kesi meie juures ööbida, usun, et oleksime hakkama saanud, kuid nad pidasid hotelli minekut paremaks. Niiet neiud, kui te seda loete praegu ja homme ei ole veel korterit leidnud, siis ka homseks ööks on meie uksed avatud! :)

Tänane päev ei olnud palju erinev eelnevatest. Käisin taas tööjahil. Külastasin kohti, kus juba varem käinud olen. Ühes käisin juba 3. korda, kuid ikka ei saanud targemaks. Paaris uues käisin ka, aga toimus sama ankeediteema, mis ikka. Ühel grupiintervjuul käisime ka Kairiga, aga kummalgi ei jäänud sealt maru head muljet. Käisin ka Ala Moana Mallis uuesti, sealtki palju lootust ei saanud. Kange tahtmine on vinguda ja jalgu trampida, aga ilmselgelt see ei aita. Tuleb samamoodi jätkata ja otsida. Ja midagi põnevat ka, hommikul muna praadides panin tuletõrjealarmi tööle. Tuli pisike püromaanihoog vist peale :)

Õhtul läksime Lauraga kruiisipaadile, mis sõidutab merele päikeseloojangut vaatama läbi nende samade 3 tubli eesti neiu (Maria, Aidi ja Annika), kelle juures eile käisime ja kes töötavad tänaval ning rannas kruiisipiletite müüjatena. Kutsusid meid puhta tasuta laevukesele kaasa. Sõitsime shuttle'iga paadile, aga siis helistas Alice ja ütles, et nad ei leia teist võtit ja kõigil oli vaja kell 19 kodust ära minna. Meie aga oleksime koju jõudnud alles 20 paiku. Õnneks olime veel ankrus, seega lahkusin laevalt ja kõndisin koju. Ma ei teadnud, kus ma olen, kuna olime sinna mikrobussiga läinud. Küsisin korra ühelt naiselt, kuhu poole Waikiki jääb ja käeviibatus oligi sinna suunda, kuhu arvasin. Olgugi, et Maria oli mulle kätte bussiraha surunud, otsustasin jala minna. Eelistan jalgsikõndimist bussile, kuna vahemaad ei ole kontimurdvad. Praktiseerin ju siiski jõudsalt rohelist mõtteviisi, kasutades ka taaskasutatavaid poekotte :) Tegin päris tempokõndi ja jõudsin mööda esmakordselt nähtud radasid viimaks tuttavale teele ning 40 minutiga sain koju. Sedapuhku jäi merel käimata (Laura läks loomulikult ikka), aga ehk jõuab veel :)

Täna oli igaljuhul väga, väga palju kõndimist. Mille üle on loomulikult hea meel. Õhtul on eesti neidudel plaanis ka Zanzabari minna. Ma veel kaalun, kas minna või mitte. Ehk peaks oma taani keele kallal nokitsema? Muide, täna avastasin, et mul on Hawaiil jäänud veel täpselt 2 kuud. Olen veendunud, et see möödub sama kiiresti, kui kõik päevad siin: hommikul ärkad ja enne kui märkad, oled juba jälle voodis pikali.

Sõitsime North Shore'ile

North Shore

Ananassiväljad

Kommuunielu

Paar viimast päeva on möödunud veidi lõdvemalt, kuna on nädalavahetus ja täna tähistati siin Memorial Dayd, keegi ei tahtnud väga tööl olla. Küllaga käisime laupäeval Ala Moana Mallis tööd otsimas. See on niivõrd suur kaubanduskeskus, et ühekorraga me seda vallutada ei suutnud. Korruseid on seal 4 ja igasse suunda sadu poode. Kõndisime ja külastasime nii palju kohti, kui jõudsime, aga peale paari tundi lõid jalad valu, kõht korises ja silmad kipitasid. Otsustasime, et läheme sinna peatselt tagasi, ilmselt lähemegi homme-ülehomme. Nii või teisiti peame homme tõsise otsingupäeva uuesti tegema.

Eile saabusid meile Honolulusse pikalt oodatud 2 eestlast, kes meiega korterit jagavad. Neiud tõid endaga kaasa kohvritäie musta leiba, puljongikuubikuid, komme ja muud toredat Maarjamaalt. Lisaks saabus eile veel 3 eestlast, kellele täna pagasihoiustamisvõimalust pakkusime. Alati valmis ju omasid aitama! Aga nad olid eriti kärmed ja organiseerisid endale juba täna korteri. Hetkel on meil juba kolmas paar eestlasi külas, kes maandusid täna ja tulid sülearvuteid meile siia laadima. Nemadki plaanivad homme korterijahile minna, kui ei õnnestu seda homme leida, aitame neid vast öömajaga. Öökese pead-varbad koos kannatab ikka välja :)

Aga täna oli eriti vahva päev, käisime Kailuas Lanikai rannas. See on küll maailma ilusaim koht, mida näinud olen. Ja sõit sinna võttis ka sõnatuks! Hawaii loodus on ikka midagi ebareaalset. Tagasitulles peatusime Nuuanu Pali State Parkis, kust avanes ka täiesti uskumatu vaade. Seal oli hästi tuuline ka, aga vaade kompenseeris selle igati. Veel hüppasime läbi ka mägisest elurajoonist, kust avanes ka Honolulule eriti, eriti ilus vaade. Hawaiid on lihtsalt võimatu mitte armastada!

Lanikai Beach

Nuuanu Pali State Park

Vaade sealt

Võimas vaade Waikikile ja Diamond Headile

Sõit Lanikai randa

Nuuanu Pali State Parkis