Nagu mainisin, oli Londonis võrdlemisi külm, kui sinna jõudsin. Tänaseks võin väita, et mu organism seda kuigi hästi ei talunud ja tulemusena on mul kõrgemat sorti testosteroonitasemega naise hääle sarnane hääl kergete katkenditega lause ajal ja jooksev nina. Küllaga, Eesti ilmad on uskumatud. Ausalt, tunne on, nagu oleksin toonud Hawaii endaga kaasa üle Atlandi, sest viimaste päevade ilmad on siin olnud sama niisked ja palavad, kui seal kauges troopikas.. kui mitte hullemadki, kuna tuul on olematu.
Kokkuvõtteks, oma suvega Hawaiil jäin 10000% ulatuses rahule. Nii rahule, et plaanin kuidas, millal ja kellega järgmisel aastal tagasi minna. Nii töö kui kõik muu oli lihtsalt super. Kõik, kes mõtlevad minekule, ärge mõelge pikalt. Kui on ressurssi ja tahtmist, ei ole mõtet kaheldagi mitte, kuna kui see suvi Hawaiil on möödunud, on absoluutselt kõigi elud kasvõi väheselgi määral muutunud.. enamustel siiski üsna märgataval määral.
Viimasena, aga mite vähem tähtsamana, tänud kõigile, kellel oli huvi ja aega mu postitusi lugeda. Loodan, et teil oli vähemalt pooltki nii huvitav neid lugeda, kui minul seda kõike kogeda oli.
Kel huvi, võib järgneva aasta jooksul visata pilgu peale ka mu elule Taanis vahetusüliõpilasena siin. Ja siis loodetavasti tuleval suvel taas elada kaasa Hawaii blogile :)
Olge mõnusad!
