Töö & Kairi sünnipäev

Nõnda, eelnevad päevad on möödunud endiselt tööotsimistähe all. Olen täitnud ankeete ja jaganud CV-sid. Täna käisin mõnedes kohtades juba ka teist korda küsimas, kas nad on jõudnud tegeleda asjaga, aga vajavad veel aega. Homme käin veel paarist söögikohast läbi ja vallutan poode.

Tegelikult saime eestlaste kaudu eile neljakesi töö Edward's Cafes. Meil oli hea meel, et meil mingigi töö on, aga päris ausalt, head tunnet sellega ei kaasnenud. Tegelikult oli mul juba eile õhtul kahtlane tunne selle töö suhtes ega tahtnud mõeldagi, et pean järgmisel päeval tegema õhtuse vahetuse kella 15st keskööni. Töö seisneb selles, et korraga töötab seal üks inimene, päevas 8 tundi, ja tema tööülesanneteks on koristada, põrandaid pühkida, nõusid pesta, rätikuid pesta, samal ajal teenindada ja süüa teha. Ja seda kõike miinimum palga juures. Ületundide eest ei maksta. Ed ise on karm mees ja ei jäta seda ka rõhutamata, et nii nagu tema ütleb, nii asjad on. Johanna läks täna hommikul esimesena kohe hommikusse vahetusse ja mõne tunniga oli temalegi selge, et ta seda tööd teha ei taha, kuna ainus, mida ta 9 tundi järjest tegi (ilma lõunapausita) oli küürimine. Enne kella 15 võtsin julguse kokku ja läksin sinna ning ütlesin, et ei tule tööle, lähen teise kohta intervjuule. Näkku ütles ta mulle, et okei, aga tagaselja rääkis Johannale, kui pettunud ta on ja kuidas talle keerasin. Shit happens, ma ei kavatse oma suve ära rikkuda tööga, mida ma absoluutselt teha ei taha. Kuna mul praegu veel raha on ja ei ole probleemidesse veel sattunud, jätkan otsimist. Leian parema.

Muide, antud kohvikus käib päevas umbes 2 inimest, suure tõenäosusega mõlemad omaniku sõbrad. Kohvi tehakse seal ühest filtritäiest 2 kannutäit hommikul ja pannakse päevaks termosesse seisma, kust siis kliendile seda lasta saab. Ei pea vist mainima, et kohvi värvus on nagu põrandapesuveel ja marineeritud kurgipurgi vedelikulgi on parem maitse.

Seal pakutakse jääkohvi ka. Seda tehakse eelmise päeva kohvist, mis hommikul lastakse plasttopsi sisse ja pannakse külma. Tekitas isu, eksju?

Igal juhul, tööst kõrvalepõikena, tähistasime täna Kairi sünnipäeva. Lipsasime natukeseks välja tantsu vihtuma, oli maru maru vahva. Kairi vaesekene saab ainult 3 tundi magada enne äratust, et siis 8 tunniks jälle küürima minna. Loodan, et peab vastu seal!

Meil on kell juba märkamatult peaaegu 4 öösel saanud. On aeg ühineda neidudega ja rännata unemaale. Head ööd :)

Palju õnne sünnipäevaks, Kairi! :)

Kallis õde käis eile Londonis Sia kontserdil ja tegi mulle

mu lemmikust Sia laulust video! Aitäh!!!! :)

Korteripildid

Vaade vannituppa

Neidude vannituba

Meie übercool walk-in closet

Vaade koridorist

Meie köök

Kontorinurgakene

Voodinurk

Voodi pealt vaade elutoale

Korterivõtmed taskus ja tööjaht täisvõimsusel!

Hurraa! Täna kolisime välja oma ajutisest kodust (saime deposiidi ka tagasi kenasti) ja läksime sisse oma korterisse. Tunne on küll praegu hea ja ruumi on ka kenasti. Aadress on meil:

435 Seaside Avenue #1009

Honolulu, HI

96815

USA

Kui korterisse sisse saime, pakkisime oma asjad lahti (tegime tõsise naiste elamise, meie king size vannituba uputab potsikutest-totsikutest). Peale seda tegime end esinduslikuks ja hargnesime ning läksime tööd otsima. Neiud vallutasid täna poode, mina jäin täna restoranide juurde. Kuna homme teeme varajase ärkamise ja plaanime terve päeva töökohti jahtida, käin ilmselt homme veel mõnes restoranis ja seejärel hakkan ka poode kammima. Muide, homme on meil ka flyerite jagamise proovipäev/õhtu. Alustame kell 21 ja teeme seda 2 tundi. Tegemist on :)

Hetkel on meil 2 eesti tüdrukut külas, kellega tutvusime siinsete kohalike tuttavate kaudu. Irooniline, eks? Vahva on eestlasi kohata, loodan, et varsti kohtab juba rohkem! :)

Korter ja SSN

Eelnevad mitu päeva on möödunud üsna ühtmoodi. Otsisime korterit, käisime rannas, sõitsime mööda Honolulut ja tsillisime niisama. Ja ma ei põlenud ära ka, progress! Õhtud on kulgenud rahulikult ja uni on olnud hirmus hea. Uue uudisena, leidsime korteri Seaside Avenuel, kuhu homme sisse kolime. Lepingusse läks kirja 3 nime, meid aga läheb sinna homme elama 4 ja nädala pärast juba kokku 6. Loodan, et sellega probleeme ei tule :)

Täna käisime Social Security Numberit taotlemas. Kõik läks libedalt ja eeldatavasti saame hiljemalt 2 nädala pärast numbri ka kätte. Tegelikult käisin täna õhtul juba umbes 4 kohas CV-d jagamas, kuid ilmselt tuleb homme tõsisem otsimis-jagamispäev. Võtmed saame homme kätte kell 10 ja praegusest kohast peame välja kolima kella 12ks. Kui homme deposiidi ka ilusti tagasi saame, on mul vähemalt natuke aega jälle millestki elada. Tööd tuleb igal juhul isuga otsida :)

Täpsemalt elust ja olust juba paari päeva pärast, kui korterisse ka interneti sisse saame.

Ja mu kallil õel on täna sünnipäev ka, palju õnne pretty!! :)

Chinatown ja higine jooks

Täna ärkasin kõigist kõige varem ja tegin üksiku hommikusöögi, kuna teised laekusid Zanzabarist koju hilja öösel. Mina olin juba peale 23 kodus tagasi ja tegelesin siin omade asjadega. Party pooperina ei olnud mul kahjuks teps mitte peotuju ja pidasin mõttekamaks selle asemel siis uneaega pikendada. Aga teistel oli vähemalt lõbus, see on positiivne. Tööst rääkides, siis oluliselt targemaks eile öösel selle koha pealt ei saanud, kuid tüdrukud said siiski kontaktid, kelle poole pöörduda ja Johanna helistas ka tollele mehele ja leppis meile kokku kolmapäevaks kell 21 proovipäeva flyerite jagamiseks.

Täna võtsime ette ka suurema toidu ostmistuuri. Noure tuli meile hommikul järgi, läksime China Towni puu- ja juurvilju ostma. Teel sinna aga juhtus pisike intsident, kus üks aasia naine sõitis Noure autole riivakaga vastu ja jättis kriipsu autole. Naine aga ei jäänud seisma, vaid vaatamata Noure tuututamisele ja vehkimisele, vajutas aga gaasi ja põrutas minema. Viimaks saime ta ikkagi kätte ja peagi saabus ka politsei asja klaarima. Asi oli veidi tõsisem ka, kuna Nourel on rendiauto, tema oma on remondis. Olgugi, et naine oma süüd eitas, paistis, et asi sai viimaks siiski korda.

China Town oli päris lahe, aga räpane. Meie sealt palju ei ostnud, Noure aga küll. Ise soetasin ainult ühe jääsalati. Käisime ka Sam's Clubis, kust ostsime kõvasti rohkem asju. Ostsin suure koti brokkoli õisikuid, kanafileed, õunu ja kaneeli. Jube suur hulgiladu on see ikka, mul on hea meel, et sain asjad, mida juba mitu päeva olen tahtnud osta.

Tagasi koju tulles hakkasid eilsed pidulised hommikusööki alles sööma. Istusime ja jõime kohvi, kui äkki vaatasime, et ülemiselt rõdult paistavad jalad alla. Peagi potsatas meile rakmetes mees rõduklaasi pesema. See oli nii vahva, nagu taevast oleks tulnud. Ja meie veel rääkisime, et oleme 41. korrusel, keegi ei näe, kui riideid vahetame. Näeb ikka küll! Kui tuli, tervitas, kui läks, ütles head aega ka. Cool! :)

Kella 15 paiku läksime hotelli basseini äärde päikest püüdma. Teised jäid kauemaks, mina lahkusin enne kella 17. Päike enam eriti ei pruunistanud, seega pidasin mõttekamaks veeta aega läbi jooksmise. Jooksin veidi üle 30 minuti 2 korda edasi-tagasi mööda Ala Wai kanalit. Olgugi, et kõrged hooned püüavad enamuse õhtusest päikesest kinni ja kanali ääres saab joosta vilus, on siiski võrdlemisi palav. Kui jooksu lõpetasin, olin kenasti läbi vettinud, aga endiselt oli jube hea olla. Isegi kui lifti astusin ja üles tuppa sõitsin, küsis minuga koos sõitnud mees, et kas väljas on päris palav, eksole, vihjates ilmselgelt mu higihulgale :D Liftist lahkudes soovis mulle kena õhtut. Mulle nii meeldib, et siinsed inimesed räägivad sinuga isegi liftis, rääkimata muudest kohtadest. Eestil on sotsiaalsuse koha pealt selles osas õppida :)

Peale jooksu tegin veidi kõhulihaseid, sel hetkel tulid ka teised neiud basseini äärest üles. Tõttasin duši alla, kuna viimaks ma juba suisa tilkusin higist. Aga endiselt oli hea olla :)

Hetk hiljem tuli Alice'ile sõnum, kus üks mees, kellega ta eile kohtus, kutsus meid koos tolle sõbraga välja sööma. Nice! Saime jälle tasuta õhtusöögi! Võtsin mõnna Caesari salati, nagu alati. Tüdrukute elu on mõnikord päris vahva, kas pole? :)

Samad poisid on hetkel ka meie juures ja mängivad tüdrukutega kaartidega alkoholimänge. Ma jätkan edukalt party pooperi rolli :)Tegelokult oleme kõik juba väsinud ja tahaksime magama minna, kuid nendega ajaveetmine on vähim, mida tasuta õhtusöögi eest vastu pakkuda, eriti, kuna täna on nende viimane öö Hawaiil ja neid ootab ees laevaga (!!) sõit Washingtoni osariiki, mis võtab neil aega 20 päeva! Ei tahaks väga nende nahas olla :)

Noure seletab politseile, mis juhtus

Chinatown

Aknapesija maandub meie juurde

Aknapesija

Põnevad päevad

Nii, paar sõna siis eilsest. Nagu mainisin, ei läinud meil eile odava kahetoalise korteriga õnneks, kuna omanik oli kibe käsi selle hoopis müüki panema. Saanud kurvastava kõne maaklerilt, et antud korterit me üürida ei saa, sukeldusime uuesti korteriotsingutesse. Leidsime väga mitmeid pakkumisi, helistasime ja suure osaga leppisime ka kohtumised kokku, tõsi, enamik neist järgnevaks päevaks. Kui hommikul läksime seda korterit vaatama, mile peaaegu saanud oleksime, oli meil kokku lepitud ka kohtumine kella 17ks kahe magamistoaga korteri asjus Ala Wail.

Kella 15st alates kõndisime jälle tänavatel ringi ja püüdsime leida kodu ja kohta, kus ööbida. Loomulikult oli variant selline, et kui me ei leia korterit, peame taas hotellis toa võtma. Kella 17st saime kokku maakleriga, kes meile Ala Wail korterit näitas. Korter oli suur ja lahe, aga vabaneb alles 31. mail. Hetkel on see Rootsi poiste käes, kes hoiavad seda korterit pehmelt öeldes ebanormaalselt sassis seisundis. Maakler, Norman, pakkus meile võimalust, et saame temalt üürida nädalaks samas hotellis (Island Colony), stuudio, kuni mõtleme, kas soovime tema korterit või leiame mõne teise. Hind oli väga mõistlik ja leidsime, et see on meie parim võimalus. Ilmselt me tema korterit ei võta, kuna hiljem selgus, et Robertil, Jannol ja teistel eestlastel on Normaniga varasemastki kogemused, mitte just parimad seejuures. Norman ei kipu deposiidiraha tagasi andma, mis nagu nedegi juhtumi puhul, oleks meilgi 2000 dollarit.

Toast, kus nüüd järgmise nädalani ööbime, ei tasu vist isegi rääkida mitte. Asume 41. korrusel, vaade ookeanile, Ala Wai kanalile ja mägedele. See on vist absoluutselt ilusaim vaade, mida ma näinud olen! Loodan, et selle korteri deposiidi saame siiski tagasi oma loovutatud 300 dollari näol, sest lepingu ja kõik tegime ilusti ära. Kusjuures, ta pakkus mitut lepingut, aga valisime enda huvides ikkagi selle, kus oli deposiidi tagastamise kohta kõik sõnaselgelt kirjas.

Eile hilisõhtul käisime ka ookeanis ujumas. Väga lahe oli, kaugele kaldast minna me ei julgenud, kuna suhteliselt pime oli, aga vesi oli küll maru soe. Nüüd on see ka tehtud! :) Ja mille me veel ära tegime, kõndisime pärast läbi Honolulu rätikutes tagasi hotelli. Korra hüppasime poest ka läbi. Kui oleks TO DO LIST, võiks need sealt maha tõmmata.

Tänaseks hommikuks oli ka meil plaanitud üks kohtumine, ühe magamistoaga korter Ala Wail, hinnaga 1200 dollarit kuus. Korter oli normaalne ja täiesti elatav, aga kuna meil on veel võimalusi kandikul, siis vaatame pisut edasi veel. Kindlasti on see hea variant.

Tagasi tulles, hakkasime hommikust sööma. Kairi tegi pannkooke ja tegime kohvi ja röstisime leiba. Laua katsime oma rõdule, kust vaade oli võimas. Pole vist lahedamat hommikusööki olnud :)

Peale hommikusööki läksime Nourega randa. Sõitsime päris pikalt Waikikist välja mööda rikaste inimeste rajooni (oli vist Kahala) Sandy Beachi. Majad olid eriti võimsad, mäe otsas ja umbes 50-kraadise kallakuga rohelise muruga aedadega lossid. Kui Sandy Beachi jõudsime, mõistsime, et seal vist ujuma ei lähe. See on eriti populaarne koht body surfarite seas, kuna sealsed lained on neile ideaalsed. Väga lahe oli vaadata küll, aga ise sisse ei kippunud. Noure surfas küll kõva mitukümmend minutit. Peale seda läksime kohe seal kõrval asuvasse Halona Blowhole'i laineid püüdma. Seal oli eriti lahe!

Tagasi jõudes oli meil veel 2 korterit vaadata. Üks neist oli mööblita, teine aga ideaalne, kuid neile ei sobinud meie üürimisaeg. Ei tahtnud neile valetada, kuna ei taha deposiidirahast ilma jääda. Otsime seega endiselt edasi :)

Peale kohtumisi läksime siinsesse randa, kuid seal ma pikalt olla ei viitsinud, kuna päike kadus vaikselt ära, seega otsustasin hoopis jooksma minna. Jooksin üle poole tunni ja otsisin Don Quijote'i üles (toidupood). Seal müüakse ikka erilist saasta! Toit on muidugi väga ok, aga seal müüakse tõesti kõike. Ostsin vett ja õuna ja siis ühe orgaanilise pähklivõi ka, mis on koos linaseemneõliga ja on mega maitsev!

Peale rännakut naasin tagasi korterisse, tegelesin veidi kõhulihastega ja võtsin duši, nii hea oli olla pärast. Varsti plaanime minna Zanzabari flaierite jagamistööd minna ajama. Võimalik esimene töö siiski! :)

Vaade meie residentsist

Hommikusöök

Sandy Beach

Siin käisimegi ujumas

Põlevad jalad, kuumus ja meeleheide

Viimasest sissekandest on nüüdseks möödunud paar päeva, mille kohe tasa teen. Üleeilne päev möödus mul mitte just kuigi sisutihedalt, kuna istusin praktiliselt terve päeva varjus. Eelmise päeva päike jättis mulle oma jälje, millest alles nüüd jõudsalt vabanen.

Eilne päev aga seevastu oli niivõrd kiire ja tempokas, et õhtul magama saades jäime kõik nagu liivakotid magama. Ärkasime kell 7 ja hakkasime juba peagi korteriomanikele helistama. Kuna eile oli esmaspäev, panime täisrõhu korterileidmisele - nädalavahetusel ju keegi oma telefonile ei vastanud. Kõndisime ringi nagu pöörased ja viimaks tundus, et oleme läbi vaadanud peaaegu kõik Waikiki kortermajad. Leppisime kokku ka päris mitu kohtumist, millest mõned olid paljulubavad, kuid ei sobinud mingil põhjusel. Enamasti, kuna olid oma suuruse kohta liiga kallid.

Nägime näiteks ühe magamistoaga üliilusat korterit, mille kuuüür oli aga 2000$, deposiit sama suur, ehk kokku 4000$. Sellist raha meil kohe kindlasti ei ole. Samuti nägime üht 2 magamistoaga korterit kuuüüriga 2100$, mis oli väga suur ja kena, kuid saadaval vaid 2 kuuks. Ka selle pidime välistama. Õhtul kell 17, kui olime juba väsinud ja tüdinud ja tahtsime kohta, kus magada, helistas meile üks maakler tagasi, kes pakkus, et näitab meile 2 korterit. Tegelikult olid nad praktiliselt hotellitoad, kuid välja üürida. Esimene neist oli stuudio, täiesti tavaline hotellituba 2 suure voodiga ning kuuüür 1500$. Teine neist oli 1 King Size voodiga magamistoaga ja elutoaga, kus oli pisipisikene köök, hinnaga 1900$ kuus. Nii kui seda nägime, olid meie emotsioonid ülevoolavad ning purskasime ühtäkki välja, et võtame selle. Ka deposiidi suutsime samalt hinnalt kaubelda 1200 peale. Tõenäoliselt olime nõus seda võtma, kuna olime väsinud ja tüdinud juba. Küllaga niipea, kui korterist väljusime, hakkasime tõsiselt kahtlema ja mõtlesime, et sama raha eest saaksime juba eelnevalt vaadatud superilusa korteri 2000 dollariga. Sõitsime maakleri kontorisse, kus ta meid istuma pani ja ankeedid nina ette andis. Siis hakkasime juba tõsiselt mõtlema, kui rumal diil see oleks, kuna 1900 dollarit kuus pisikese korteri eest on ebareaalselt suur summa. Nii piinlik kui see ka ei olnud, ütlesime, et peame siiski veel mõtlema asja üle ja lahkusime kontorist. Loodan, et ei näe seda naist enam kunagi, piinlik oleks.

Öelnud antud korteri ära, tundsime, et oleme tõsises tupikus. Meil ei olnud enam kohta, kus ööbida, kuna tegime hostelist check outi hommikul (õnneks saame oma kohvreid seal hoiustada). Korra isegi mõtlesime, et läheme randa magama, aga otsustasime minna hoopis hotelli. Irooniline, kuid hotellituba 4 peale tuli odavam öö kohta kui hostelis! Oleksime võinud tegelikult kogu aeg seal ööbida. Võtnud seal toa, läksime samal päeval Kairi ja Alice'iga tutvust teinud Noure juurde õhtusöögile. Saime eriti maitsva kehakinnituse lõhe, kartulipudru ja salati näol. Hotelli jõusime peale keskööd ja rampväsinud nagu me olime, jäime ka pingutusteta magama. Ausalt öeldes oli mul eile küll tunne, et ei tea millal ja kuidas korteri leiame ja kerge lootusetuse pisik hakkas tunda andma.

Tänane hommik algas taas sama hooga nagu eilegi. Avasime Craigslisti ja otsisime kõva 2 tundi kuulutusi. Helistasime mitmetele ja leppisime kohtumised kokku. Ühe kuulutuse, mis oli üliminimaalne ja 2 magamistoaga korteri kohta ka väga madala üüriga (1350$), oleksime peaaegu kõrvale heitnud, kuid mõtlesime siiski helistada. Nendega leppisimegi esimese kohtumise kokku.

Olime kindlad, et korter ei ole sisustatud või on sel midagi muud viga. Asusime oma hotellist mööda Ala Wai kanalit antud maja poole ning kui viimaks korterit nägime, ei suutnud me uskuda, et selline korter nii väikese kuuüüriga on. Korter oli väga korralik, 2 magamistoaga ja suhteliselt avara elutoaga. Ka köök oli normaalne. Ainus, mille üle nuriseda, oli see, et hinnas ei ole elektrit ega internetti. Püüdsime veidi kaubelda ja meil õnnestus ka elekter hinna sisse arvata. Täna kell 16 pidime minema lepingut sõlmima, kuid 1,5h enne helistas maakler meile ja ütles, et omanik otsustab korteri maha müüa ja ei rendi enam seda välja. Oleme taas tagasi otsimas ja pingutame, et leiaksime täna korteri :)

Õhtusöök

Meie kokk

Esimene rannapäev

Tänane päev algas meil taaskord suhteliselt vara, ärkasime kella 7st, et minna hommikul korterit vaatama. Varane ärkamine oli täiesti talutav, kuna läksime väga vara magama. Korterist nii palju, et ta oli suhteliselt normaalne, ent hind ($1750 / kuu) oli siiski selle korteri eest vist pisut palju. Lisaks, deposiit oli samuti terve ühe kuu üür ning sellist raha meil hetkel lihtsalt ei ole.

Peale kokkusaamist käisime veel veidi ringi ja otsisime kortereid. Peagi lõpetasime hostelis, kus otsisime internetist kortereid edasi. Kuna praegu on nädalavahetus, ei vasta peaaegu keegi oma telefonile, mistõttu ei ole meie pingutused siiani eriti viljakad olnud. Oleme päris mitu numbrit ka kõrvale pannud, kellele homme-ülehomme pühendunult helistame.

Saanud aru, et nädalavahetusel keegi väga oma telefoni vastu ei võta, otsustasime täna esimest korda randa minna. Siinne rand on küll imeilus! Päris vahva ärina on ülesseatud siin "Booze Cruise", mis maksab vist umbes 20 dollarit ja selle eest saab 1,5 tunnise paadisõidu hea Hawaii vaatega + drink-all-you-can võimaluse. Ei pea vist mainima, et inimesed, kes sealt maha tulid, ei olnud kõige sirgema sammuga. Päike oli rannas täiesti seniidis ja kõrvetas mis hirmus. Lootuses mulatitari jumet saada, lõpetasin siiski kergemat sorti homaarile omase värviga nagu õigele eestlasele omane. Alguse asi :)

Rannas veetsime aega vist umbes 2,5 tundi. Kuna väljas valitseb tugev kuumus + päike tegi ka oma töö, olime kõik päris läbivettinud ja mitte päris lillelõhnalised peale randa. Hostelisse jõudes, käisime kõik duši alt läbi ja seadsime sammud Safeway poole, et söögipoolist osta. Mis pood! Uskumatu, ma võiksin sinna elama jääda.Valik on üüratu ja nii hea! Ostsin endale spinatit, brokkolit, kana ja õuna. Hinnad on siin küll märgatavalt krõbedamad kui Maarjamaal, kuid eks see tase erine ka. Ja kraam oli hinda väärt ka.

Ka homse hommiku plaanime veeta korterit otsides ja helistades. Päeval käime võib-olla ka rannas, kui nahk kõigil lubab :)

Hommikusöök

Veel valged rannas, varsti pruunid :)

Booze Cruise

Ala Wai Canal

In Honolulu at last!

Viimaks, läbi suurte seikluste, jõudsime täna kohaliku aja järgi kell 11 Hawaiile. Pagasi kätte saanud, võtsime lennujaama eest shuttle'i hostelisse, kus pidime tegelikult ka juba eile öösel ööbima. Õnneks olid siinsed inimesed mõistvad ja vastutulelikud ning muutsid meie broneeringut. Teel hostelisse tegi Kairi ka eriti laheda avastuse: kuues järjestikuses autos olid paksud inimesed. Nüüd vähemasti sain pildi lõplikult selgeks, et sel suvel pean korralikku toitu manustama :)

Ebameeldiv kogu selle hilinemisega on see, et kuna jõudsime omadega täna alles umbes kella 13ks valmis, et korterit otsima minna, hakkasid enamus havailased oma tööpäeva juba lõpetama. Esialgu oli plaanitud, et jõuame neljapäeva õhtul ja reede varahommikul lähme juba otsima. Kuna mul tol hetkel veel USA numbrit ka ei olnud, ei saanud ma ka kohe kuulutuste peale helistada. Kui seda kell 16 tegema hakkasime, oli keerukas inimesi kätte saada.. enamasti ei saanudki. Küllaga õnnestus meil homme hommikul kella 09.30ks kokku leppida ühe korteri näitamine. Tõsiselt loodan, et mingi imeläbi oleks korter perfektne ning saaksime sisse kolida, kuigi see maru reaalne ei paista.

Korterit otsides tegime täna päris kena kõnnaku. Selle tulemusel orienteerun vaikselt juba paaril tänaval ja suudan randagi kõndida. Olime üleval juba 05.30st San Fransisco aja järgi (Honolulu 03.30) ja meie lend kestis 5h. Pikalt palavas kõndides kiirenes ja võimenes pahkluude elevandistumisprotsess jõudsalt, praegu on mul juba suisa topelt pahkluud.. teevad teised veidi piina ka.

Lootuses homseks veidi süüa varuda (mida tegelikult väga ei saanud), tegime ka reisi Walmarti. Mu elu esimene Walmarti külastus. Ja nüüd saan aru, miks räägitakse "Walmarti inimestest". Minu jaoks, loodan, et ka teiste jaoks, oli sõit sinna siiski produktiivne, kuna sain endale siinse numbriga telefoni. Ja uudse kogemuse kaasostlejate vallas.

Tagasi tulles, plaanisime tegelikult rannas käia korra ujumas, kuid enne seda tegime õhtusöögi (sõin putru.. hommik ja õhtu on pisut vahetusse läinud). Lõpuks me siiski füüsiliselt enam randa minna ei jõudnud, vaid pesime end ära ja ronisime teki alla.

Seikluse homsest korteriotsingust võib juba peatselt lugeda!

Aloha!

Esmamulje oli tugev

Waikiki Beach

London - San Fransisco

Londoni päevad saidki nagu välgukiirusel läbi ja täna hommikul (võin nii öelda, kuna minul on veel 13. mai) tegime kell 6 äratuse, et metrooga Heathrowsse minna. Boarding pidi algama kell 09.50 ning lend pidi meil väljuma 10.35. Niipea, kui lennujaama jõudsime, nägime, et lennuki väljumisaeg on edasilükatud tunni võrra. Paanikat me sellest ei teinud, kuna arvasime, et ka sel juhul jõuame Honolulu lennule, mis pidi San Fransiscost väljuma 16.15.

Nii, kui olime turvakontrollist läbi läinud, nägime, et pelgalt värav avatakse alles 11.45. Sellest hetkest saime aru, et asi kisub keeruliseks. Kui viimaks oma väravanumbri teada saime, kõndisime elevandisammudega sinna. Üllatusüllatus, pika ootamise järel teatati, et boarding algab hoopis 14.15 ja San Fransiscos oleme kohaliku aja järgi 17.15, mis pidas ka paika. Ootamise ajaks organiseeriti ooteruumi ka mahlad, veed ja limonaadid, mis oli väga meeldiv. Lennuk tõusis õhku kella 15 paiku ning sellest hetkest algas meie 10,5 tunnine lend. Marsruut oli meil Islandi kõrvalt üle Gröönimaa, sealt edasi Kanadasse ja üsna diagonaalses joones alla USA läänekaldale.

Hämmastav, kuid lend ise ei olnudki nii hull, kui kartsin. Juua pakuti üsna tihedalt ning 2 korda anti ka korralikku toitu + korra snäkki. Lennu jooksul vaatasin ära 2 filmi ja kui filmidest paus tehti, lugesin raamatut ja kuulasin üht lennukis pakutavast 20-st raadiojaamast, mis mängis mõnusalt kreemist R&B muusikat. Kui veidi vinguda, siis jama oli lennu juures see, et mu pahkluud elevandistusid - ma pole elus näinud alla vaadates suuremaid jalgu! Aga see on vist ka üsna paratamatu juhtum pika lennu puhul :)

Passikontrolli sabad olid kole pikad. Kui jõudis kätte meie aeg, mõistime Kairiga sekundi pealt, et olime valinud veidi vale mehe putkas. Probleem mehega oli see, et ta oli kindel, et kui on J1 viisa, peab kohe olema koha peal töö olemas. Olgugi, et ta ise asjast suurt ei teadnud, oli ta igal juhul täitsamees kurja häält ja nipsakust väljendama... peale telefonikõne, kust sai teada, et kõik on siiski korras, sai ehk aru, et oma temperamenti veidi vales kohas välja elas :)

Mind ja Kairit suunati edasi veel teise kontrolli, kuna ilmselt antud mees oma tööga eriti hakkama ei saanud või tema olekut silmitsedes, ei viitsinud ta end pigem sellega vaevata.

Küllaga teises kontrollis olnud naine oli vastupidiselt väga tore ning pani meile paberitele templid väga kiiresti peale. Sel ajal, kui ta paberimajandusega asjatas, rääkisime ka vahvat juttu minu pikkusest... nagu ikka :)

Pagas käes ja kontrollis käidud, pidime nüüd minema oma lennupiletit ümber vahetama, kuna selleks ajaks oli meie Honolulu lennuk juba 3 tundi õhus olnud. Otsides kohta, kus seda teha, leidsime ühe stjuuardessi, kes meid sinna juhatas. Ameerika inimesed on ikka tõesti lahkemad ja avatumad. Peale pisikest vetlust, soovis ta meile juba ilusat suve ja kõike muud ka veel. Tunne jäi igal juhul positiivne.

Lennupileti saime tõsta ümber hommikuks, lend väljub 08.47, väga originaalsel ajal. Lisaks hüvitas lennukompanii meile tänaöise majutuse korralikus hotellis ning õhtusöögi. Õhtusöök tõestas müüti ameerika toidukogustest, millesse ma suhteliselt skeptiliselt suhtusin. Tõesti, siinse hotelli restorani salatiportsjon on 4x suurem Eestis reserveeritavatest! Honolulusse jõuame kohaliku aja järgi 11.10, kust suhteliselt kohe peame minema korterijahile. Ka homme tuleb kaunis tihe ja pikk päev, kuid vähemalt oleme Honolulul :)

Viimasel päeval Londonis Kairi ja Johannaga

Maandumiseni oli jäänud veel umbes 2,5 tundi

Samal ajal saime jälgida lennuki kulgu ka kaardilt

San Fransisco lennujaam

Maailma suurimad Caesari salatid

Pikad jalutuskäigud Londonis

Nagu lootsin, oleme eilse ja tänase jooksul palju, palju, palju kõndinud. Eile alustasime jalutust Primrose Hillil, kust suundusime edasi Regent's Parki. Edasi kõndisime Camden Towni, boheemlaslikult altervatiivsesse rajooni, kust sain isegi uue suvekleidikese! Hurraa! Kuna oleme nõnda agarad jalutajad olnud, kinnitasime keha korralikult YO! Sushis. Piltlikult öeldes veeresin sealt välja. Õhtu lõpetasime emaga teatris, üsna vahva oli.

Eilne kõndimine oli ikka kaunis väsitav, mistõttu ei kuulnud hommikust kolistamist absoluutselt. Kui olime ärganud, läksime uuesti.. trummipõrin... jalutama! Peale pikemat patseerimist hüppasime taaskord Ginger & White'i sisse. Seal võiksin küll iga päev, iga kell käia. Kuna emal läks buss lennujaama peale kella üht, pidime suhteliselt tempokalt kodupoole tulema ja koti võtma ning bussipeatuse poole sammuma. Kahju oli ema bussile panna, ei näe teda ju nüüd üle kahe kuu! Lehvitasime Caritiga kuni käed väsima hakkasid ja buss silmapiirilt kadus. Emme bussile saadetud, hüppasime toidupoest läbi ja ostsime õhtuks toidupoolist.

Pärastlõna möödus meil kodus. Kuigi ma end väga liigutada ei jõudnud, ärgitas Carit, et läheksime trenni. Tund hakkas kell 18.00 Notting Hillis. Hakkasime kodust kõndima kell 17 ja kõndida oli 3.3 miili (4.8 kilomeetrit). Tegime maru tempokõndi ja jõudsime sinna 45 minutiga. Pilates ise oli väga mõnus ja veidi ka väljakutsuv, arvestades, et mul pole pikalt olnud aega end korralikult liigutada. Tegelikult oli mul hea meel, et läksime. Väga hea meel.

Peale trenni olime Caritiga übernäljased, ostsime müslibatoonid ja kõndisime siis koju süüa tegema. Valmistasime pastat pesto ja mozarellaga. Pesto tegime puhta ise, suurema osa loomulikult Carit, aga ikkagi panin ka näpu külge! Toit tuli ilmeline!

Äsja duši võtnud, sisustan nüüd kasulikult aega (andes ülevaadet toimunust), et Johannale ja Kairile varsti bussile vastu minna. Homme veedame kõik koos päeva Londonis ja ülehomme juba põrutame edasi. Aeg läheb ikka hirmus kiiresti.. :)

Primrose Hill

Ginger & White

Dinner