London - San Fransisco

Londoni päevad saidki nagu välgukiirusel läbi ja täna hommikul (võin nii öelda, kuna minul on veel 13. mai) tegime kell 6 äratuse, et metrooga Heathrowsse minna. Boarding pidi algama kell 09.50 ning lend pidi meil väljuma 10.35. Niipea, kui lennujaama jõudsime, nägime, et lennuki väljumisaeg on edasilükatud tunni võrra. Paanikat me sellest ei teinud, kuna arvasime, et ka sel juhul jõuame Honolulu lennule, mis pidi San Fransiscost väljuma 16.15.

Nii, kui olime turvakontrollist läbi läinud, nägime, et pelgalt värav avatakse alles 11.45. Sellest hetkest saime aru, et asi kisub keeruliseks. Kui viimaks oma väravanumbri teada saime, kõndisime elevandisammudega sinna. Üllatusüllatus, pika ootamise järel teatati, et boarding algab hoopis 14.15 ja San Fransiscos oleme kohaliku aja järgi 17.15, mis pidas ka paika. Ootamise ajaks organiseeriti ooteruumi ka mahlad, veed ja limonaadid, mis oli väga meeldiv. Lennuk tõusis õhku kella 15 paiku ning sellest hetkest algas meie 10,5 tunnine lend. Marsruut oli meil Islandi kõrvalt üle Gröönimaa, sealt edasi Kanadasse ja üsna diagonaalses joones alla USA läänekaldale.

Hämmastav, kuid lend ise ei olnudki nii hull, kui kartsin. Juua pakuti üsna tihedalt ning 2 korda anti ka korralikku toitu + korra snäkki. Lennu jooksul vaatasin ära 2 filmi ja kui filmidest paus tehti, lugesin raamatut ja kuulasin üht lennukis pakutavast 20-st raadiojaamast, mis mängis mõnusalt kreemist R&B muusikat. Kui veidi vinguda, siis jama oli lennu juures see, et mu pahkluud elevandistusid - ma pole elus näinud alla vaadates suuremaid jalgu! Aga see on vist ka üsna paratamatu juhtum pika lennu puhul :)

Passikontrolli sabad olid kole pikad. Kui jõudis kätte meie aeg, mõistime Kairiga sekundi pealt, et olime valinud veidi vale mehe putkas. Probleem mehega oli see, et ta oli kindel, et kui on J1 viisa, peab kohe olema koha peal töö olemas. Olgugi, et ta ise asjast suurt ei teadnud, oli ta igal juhul täitsamees kurja häält ja nipsakust väljendama... peale telefonikõne, kust sai teada, et kõik on siiski korras, sai ehk aru, et oma temperamenti veidi vales kohas välja elas :)

Mind ja Kairit suunati edasi veel teise kontrolli, kuna ilmselt antud mees oma tööga eriti hakkama ei saanud või tema olekut silmitsedes, ei viitsinud ta end pigem sellega vaevata.

Küllaga teises kontrollis olnud naine oli vastupidiselt väga tore ning pani meile paberitele templid väga kiiresti peale. Sel ajal, kui ta paberimajandusega asjatas, rääkisime ka vahvat juttu minu pikkusest... nagu ikka :)

Pagas käes ja kontrollis käidud, pidime nüüd minema oma lennupiletit ümber vahetama, kuna selleks ajaks oli meie Honolulu lennuk juba 3 tundi õhus olnud. Otsides kohta, kus seda teha, leidsime ühe stjuuardessi, kes meid sinna juhatas. Ameerika inimesed on ikka tõesti lahkemad ja avatumad. Peale pisikest vetlust, soovis ta meile juba ilusat suve ja kõike muud ka veel. Tunne jäi igal juhul positiivne.

Lennupileti saime tõsta ümber hommikuks, lend väljub 08.47, väga originaalsel ajal. Lisaks hüvitas lennukompanii meile tänaöise majutuse korralikus hotellis ning õhtusöögi. Õhtusöök tõestas müüti ameerika toidukogustest, millesse ma suhteliselt skeptiliselt suhtusin. Tõesti, siinse hotelli restorani salatiportsjon on 4x suurem Eestis reserveeritavatest! Honolulusse jõuame kohaliku aja järgi 11.10, kust suhteliselt kohe peame minema korterijahile. Ka homme tuleb kaunis tihe ja pikk päev, kuid vähemalt oleme Honolulul :)

Viimasel päeval Londonis Kairi ja Johannaga

Maandumiseni oli jäänud veel umbes 2,5 tundi

Samal ajal saime jälgida lennuki kulgu ka kaardilt

San Fransisco lennujaam

Maailma suurimad Caesari salatid