Mu lend väljus 2. augusti õhtul Honolulust. Pakkima hakkasin umbes 2 tundi enne, kui kodust lahkuma pidin. Päris tõsiselt, mõistusele oli veel täiesti vastuvõetamatu, et pean õhtul lennukile istuma ja 23 tundi kodu poole seiklema. Mu kallid neiud tulid mind lennujaama saatma ja pigistasid korraliku pisararea minust välja.. mis jätkus ka lennuajal. Lisan, et nagu Hawaiile lennateski olid mu lennul viperused, nii ka Hawaiilt lahkudes: väljalend hilines 2 tundi, kuna generaatoril ilmnes mingi rike ja seal vahetati mingeid osasid välja. See oligi mulle tegelikult parim, kuna pidin seetõttu Houstonis 7 tunni asemel umbes 5 veetma.
Lend ise põhjustas, nagu ikka, hüppeliigeste elevandistumise.. võttes arvesse ka seda, et üks mu hüppeliigestest on niigi paranormaalselt suur tänu õnnetusele, on vaatepilt erakordselt ebaseksikas.
Hetkel viibin Londonis, kuhu jõudsin eile hommikul kell 7. Ilm oli suhteliselt šokeerivalt külm, kui oled harjunud 2 kuud lõõskavas päikeses olema.. tegelikult oligi neil parasjagu üle pika aja jahedaim päev. Mõne tunni pärast sõidan lennujaama, et õhtuks jalad Eestimaa pinnale panna. Mul on hea meel koju minna, kuna näen oma perekonda, sõpru ja muid kalleid asju. Aga valus tõde, südame jätsin Hawaiile.
Ma tulen tagasi Hawaii. Ainult vähem kui aasta veel..
No comments:
Post a Comment